Minapilt

	
   Juba väiksest saati, kohe, kui oleme ära õppinud emakeelsete lausete
moodustamise, hakkame enesele rääkima lugusid iseendast.
   Sellest, mida me endile räägime enda kohta, saabki meie isiksus. Sellisena 
näitame end maailmale. Ja maailm kinnitab meie nägemust iseendist. 
   Noores eas sõltub meie endile räägitav jutt suures osas ümbritsevate
inimeste lugudest meie kohta. Me kogume teiste jutud endasse - usume enim korratuid ning 
sisendusjõulisemaid. 
   Sellisel moel programmeeritakse meie isiksus. Loomulikult on igal ühel spetsiifilised 
omadused ja anded, kuid nende väljatoomine ja isiksuse mustrisse põimumine sõltuvad
programmeerijatest. 
   Kui esmased programmeerijad, kelleks on tavaliselt ema-isa, ei tunnusta lapses head tahet, 
empaatiat, mõistust vms., siis kaob lapse eneseusaldus ning saab alguse hirmude/komplekside 
kultiveerimine.
   Me võiksime jälgida, mida me endile päev-päevalt räägime.
   Kui seda harjutada, märkame, kuidas kordame lõputult ühtesid ja samu mõttemalle, 
mõistuse loitsu. Loomulikult ei jää enam ülearust jõudu järgi, millega veel
midagi tajuda - näiteks tegelikkust. 
   Tegelikkus on nii nähtav kui nähtamatu maailm koos.
   Nähtamatu osa maailmast on tajutav/tunnetatav põhimõtteliselt igaühele, 
kel selleks jõudu on.
   Selline pidev sisemonoloog ei lase inimestel tunnetada endi tegelikku olemust ning nad kaugenevad 
oma tuumast.
   Kaugenemise tulemusel muutub tuum mitteaktiivseks. Tuumatu inimene on aga täiesti sõltuv 
välistest kinnitustest (tal ju puudub
enesetunnetus/eneseusaldus).
   Tuumatud halvavad hirmud muudavad ta pika peale staatiliseks, omandatud põhimõtetest kinni
hoidvaks kivistiseks. Seda kivistist nimetatakse kindlaks, väljakujunenud isiksuseks.
   Ja selle poole püüeldakse ühiskonnas väsimatult - kogu kooli süsteem on 
suunatud staatilise isiksuse väljakujundamisele. Ühiskonna haldajatel on lihtsam toime 
tulla/manipuleerida kivististega, kui tuumaga inimestega.